Exstreme ironing

Miks on nii, et alati kui keegi kuuleb, et ma hakkan Tartus üksinda elama, siis hakatakse mulle loengut pidama. Pidevalt öeldakse, et ma pean meeles pidama miks ma sinna lähen ning et tagasiteed pole ja mul hakkab seal kindlasti raske. Ma juba tean seda kõike ning olen üpriski kindel, et ma saan omapead väga hästi hakkama. Vähemalt on enamusele õpetajatele kohale jõudnud, et ma ikkagist valin ise oma kooli mitte ei lase teistel ennast moosida.
Homme peaks tulema hea päev, (ma loodan vähemalt) läheme emaga Tartu peale poodlema ning õhtul on Ivo sünnipäev. See tuletab meelde, et peaksin mõtlema hakkama mida talle kinkida. Ah küll linnast ikka midagi leian.
Kuulsin täna esmakordselt ka ekstreem triikimisest. See kujutab endast seda, et inimene võtab endaga kaasa triikraua, selle´laua ning hunniku pesu. Seejärel ronib ta näiteks kusakile mäe tippu või sukeldub sügavale vee alla ning hakkab oma pesu triikima. Seda muide üritati lisada ka olümpiamängude kavasse aga see kahjuks või õnneks ei õnnestunud. Muide neid inimesi kes sellega tegelevad on üle maailma registreerinud end vaid 200 (what a suprise huh).